Kuldar Matu puhkas alates oma viimasest voistlusest novembri alguses kuni selle nadala esmaspaevani, kokku ligi neli kuud.
Eeldasin esmalt, et esimest korda temaga soita on ilmselt usna jube, ei kuula, ei keskendu jne. Votsin igaksjuhuks korde kaasa ja lasin ta alguses ringile jooksma, paris hullu pani vahepeal ikka :D
Suht libe oli, aga ei tahtnud minna platsile ka, kõik oli nii pehme, ei tahtnud head platsi kohe üles künda :) Seega galoppi tegime vaid 2 sirget, kord ühest kord teisest jalast. Ei oska seda eriti kommenteerida, suht laiali oli, aga no pinnas polnud ka parim. Traav oli kohe alguses mega hea, täpselt nii nagu vanasti, püsis eest hästi kõrge, ülipehme ja reageeris hästi. Sääre eest astus ka paremini kui veel sügisel. Sammus vajus liiga esiotsale, pidevalt pidin teda üles tõstma. Päris viisakalt astus sääre eest nii sammus kui traavis. Paremale on temaga raskem sääre eest astumisi tavaliselt teha, nüüd tundub vastupidi.
Eile käisime jälle trennitamas. Ilm oli lihtsalt mega ilus- tuult ei olnud, mõnus soe õhk ja terve aeg päike paistis.
Alguses jalutasime niisama, kuid siis nägin kellegi lahedat põldu ning tundus hea mõte seda pisut üles künda :D Üllatus oli suur, kui plats oli täiesti kuiv ja jube hea sõita. Peale soojaks kõndimist tegime diagonaalide peal sääre eest astumisi sammus. Kui muidu oli ta parem vasakule astudes (mul paremas käes piits,siis vahepeal hea susata :D), siis nüüd on vastupidi. Paremale on täiega hea. Hobuse asetus püsib, impulss püsib ja ilma mingisuguse vastuvaidlemiseta astub sääre eest ära. Vasakule tekib ikka rütmivigu veel, kipub end hetkeks kangeks ajama ning sellega tuleb kohe ka rütmimuutus sisse, teeb justkui poolpeatusi ise ning pisut satub segadusse. Ma mõtlesin teda pisut kommiga ära osta ning andsin iga hea harjutuse eest väikese küpsise ka, no siis hakkas eriti kergelt sääre eest astuma :D Võib öelda, et taguotsa- ja kuklapaine meenutas suisa küljendamise kuju :D Eriti tubliks läks kui komm mängu toodi :)
Traavis oli jällegi sama hea kui 2 päeva tagasi. Tegime ka sääre eest astumisi traavis ning needki olid päris head. Jube lihtne oleks, kui kannused peal oleksid :D aga noh, raske õppustel- kerge lahingus! Matu paks kolmeosaline Sprengeri trensel oli Famose valjaste küljes ning ei viitsinud neid vahetada, võtsin ühed teised 3osalised, kuid pisut peenemad ja keskelt "plaadiga" (? no see vask värk)- tundub, et see suuline sobib talle paremini kui paks sprenger, ei jää mind tirima, ei vaju nii palju esiotsale ja "austab" kuidagi rohkem seda. Edaspidi panen siiski trenni paksud suulised, siis võistlustel vast kergem. Peab lihtsalt proovima.
Galopis oli päris tore, oli koguaeg uphill mida temaga eelmisel aastal veel raske saavutada oli, kuid kohati jäi nagu impulssi väheks ning kippus liiga sääre taha jääma. See oli ka eelmisel aastal meie suurim murelaps, et saada hobune galopis sääre ette. Eks ta alles noor ja pole väga loodud galoppi muudkui jooksma, kuid usun, et ajapikku saame sellegagi hakkama. Positiivne oli see, et hobune jooksis märksa vaos hoitumalt, rütm püsis ja samm oli rahulikum ja lühem. Võrdluseks, vanasti oli ta selline:
Eeldasin esmalt, et esimest korda temaga soita on ilmselt usna jube, ei kuula, ei keskendu jne. Votsin igaksjuhuks korde kaasa ja lasin ta alguses ringile jooksma, paris hullu pani vahepeal ikka :D
(PS: tal oli libe,ta muidu liigub pisut avaramalt..)
Suht libe oli, aga ei tahtnud minna platsile ka, kõik oli nii pehme, ei tahtnud head platsi kohe üles künda :) Seega galoppi tegime vaid 2 sirget, kord ühest kord teisest jalast. Ei oska seda eriti kommenteerida, suht laiali oli, aga no pinnas polnud ka parim. Traav oli kohe alguses mega hea, täpselt nii nagu vanasti, püsis eest hästi kõrge, ülipehme ja reageeris hästi. Sääre eest astus ka paremini kui veel sügisel. Sammus vajus liiga esiotsale, pidevalt pidin teda üles tõstma. Päris viisakalt astus sääre eest nii sammus kui traavis. Paremale on temaga raskem sääre eest astumisi tavaliselt teha, nüüd tundub vastupidi.
Kokkuvõtteks peaks siiski ütlema, et neli kuud puhanud hobune ja ilma mingisuguse ettevalmistuseta trenni läinud noore hobuse kohta oli ikka väga priima. Eelmisel suvel, peale lühipuhkuseid, oli esimesed trennid ikka üsna ulakas. Hakkab vist suureks kasvama! :)
Peale trenni istus esimest korda Matu selga ka minu tütar Maribel-Johanna (1aasta 4 kuud). Tõmbas suu kõveraks kui seljast ära võtsime, tahtis veel olla :) Ta on ulme loomasõber ja ei pelga mitte ühtegi hobust ega looma :)
Eile käisime jälle trennitamas. Ilm oli lihtsalt mega ilus- tuult ei olnud, mõnus soe õhk ja terve aeg päike paistis.
Alguses jalutasime niisama, kuid siis nägin kellegi lahedat põldu ning tundus hea mõte seda pisut üles künda :D Üllatus oli suur, kui plats oli täiesti kuiv ja jube hea sõita. Peale soojaks kõndimist tegime diagonaalide peal sääre eest astumisi sammus. Kui muidu oli ta parem vasakule astudes (mul paremas käes piits,siis vahepeal hea susata :D), siis nüüd on vastupidi. Paremale on täiega hea. Hobuse asetus püsib, impulss püsib ja ilma mingisuguse vastuvaidlemiseta astub sääre eest ära. Vasakule tekib ikka rütmivigu veel, kipub end hetkeks kangeks ajama ning sellega tuleb kohe ka rütmimuutus sisse, teeb justkui poolpeatusi ise ning pisut satub segadusse. Ma mõtlesin teda pisut kommiga ära osta ning andsin iga hea harjutuse eest väikese küpsise ka, no siis hakkas eriti kergelt sääre eest astuma :D Võib öelda, et taguotsa- ja kuklapaine meenutas suisa küljendamise kuju :D Eriti tubliks läks kui komm mängu toodi :)
Traavis oli jällegi sama hea kui 2 päeva tagasi. Tegime ka sääre eest astumisi traavis ning needki olid päris head. Jube lihtne oleks, kui kannused peal oleksid :D aga noh, raske õppustel- kerge lahingus! Matu paks kolmeosaline Sprengeri trensel oli Famose valjaste küljes ning ei viitsinud neid vahetada, võtsin ühed teised 3osalised, kuid pisut peenemad ja keskelt "plaadiga" (? no see vask värk)- tundub, et see suuline sobib talle paremini kui paks sprenger, ei jää mind tirima, ei vaju nii palju esiotsale ja "austab" kuidagi rohkem seda. Edaspidi panen siiski trenni paksud suulised, siis võistlustel vast kergem. Peab lihtsalt proovima.
Galopis oli päris tore, oli koguaeg uphill mida temaga eelmisel aastal veel raske saavutada oli, kuid kohati jäi nagu impulssi väheks ning kippus liiga sääre taha jääma. See oli ka eelmisel aastal meie suurim murelaps, et saada hobune galopis sääre ette. Eks ta alles noor ja pole väga loodud galoppi muudkui jooksma, kuid usun, et ajapikku saame sellegagi hakkama. Positiivne oli see, et hobune jooksis märksa vaos hoitumalt, rütm püsis ja samm oli rahulikum ja lühem. Võrdluseks, vanasti oli ta selline:
Peagi lõpetasime trenni ära, jalutasime jupp aega ning läksime ära talli. Tallis ootas meid jälle väike Maribel-Johanna ning täna ratsutas ta minu süles umbes 30 meetrit. Ma olen ise hirmus põdeja, ei taha eriti suurelt alustada niiet kahe kuu pärast te teda veel võistlustel ei näe. :)
Üllatav on see, kui rahulik on Matu Maribeli läheduses. Mitte, et ta muidu ei oleks, aga kui Maribel teda silitab või seljas istub, siis ta lausa kivistub. Muidu ta nühib oma peaga ja sipleb, täpselt nagu ta isa. Sama ka teiste talli hobustega, nii viisakad väikese lapse läheduses :D
Aga päris pikk postitus tuli, üritan nüüd vähemalt korra nädalas kirjutama hakata. Sain hetkel arvuti taha ja siin ikka märksa parem kirjutada kui tahvliga.
Kirjutamiseni!
Riin
