Appi, ma olen nii laisk kirjutaja!

Oeh. Mis seal siis ikka, proovin nüüd miskit kokku klopsida.

Viimati kirjutasin vist Tori võistlusest. Peale seda võistlesime järgmine nädalavahetus Säreveres. Seal läks täitsa hästi, A klassis oli Ceilon 68% I ja Matu 66% II kohal. Matu sõidu rikkus kahjuks ära üks hobune, kes koos oma ratsanikuga kivi/kruusa ala peal (kus lubatud vaid sammu käia) galoppi jooksis. Aga mis seal ikka. L skeemis läks Ceilon nii närvi mingi prügikoti peale mis platsi ääres lehvis ja Matu väsitas ära lahtine liiv ja too ei jõudnud enam joosta. Ceilon sai 62% ja III koht, Matu 60% ja auhinnale ei pääsenud.

Siis puhkasid mu hobused päris jupp aega. Mitu nädalat suisa. Peale jaane hakkasime vaikselt jälle trennitama, kuid kergelt. Ma käisin 3 nv'd järjest erinevate hobustega hüppamas võistlustel ja nautisin niisama elukest. Vahest ju peab :) Ceiloniga võistlesin takistus ka, 75 ja 85cm Keskkülas, mõlemas 4KP, Mexicanaga olin II 85cm. Järgmine päev võistlesin Vapraga ja kuigi tegin head aega suutsin vahel ikka mõne tõkke alla ajada :D Aga mingi III ja IV auhinnaline koht ikka tuli eestlaste arvestuses. Eelmise nädala neljapäeval käisime aga Metsa Talus võistlemas nii Ceilo kui Matuga. Matu sõitis esimest parkuuri milleks olid maalatid. Lõpuks oli tulemuseks siiski 4kp, sest latid siiski võisid tegelikult liikuda. IV koht.

Me harjutasime kodus tervelt oma kuue latiga mis meil on :D Võistlustel olid vahed aga nii kitsad (alguses alla meetri), peale kohtunikuga arutamist sai latid õnneks sutsu üle meetrigi tõstetud. Aga suhteliselt kitsad ikka, Matu lausa hüppas esimesest üle. Sealt tuli ka mõte, et kui tema kurat hüpatatahab, siis las hüppab :D Võtsime siis kätte, panin jalused 4 auku lühemaks ja proovisin soojendusplatsil üle tõkke joosta. Tohoh, Matu hüppas ja kepsutas peale tõket nagu noor poisike. Talle vist päris kohe meeldis. See päev oli Matul teine kord tema senise elu jooksul hüpata, esimene kord oli eelmise aasta sügisel 1x üle ristikese. Ta on ikka nii tubli ja jäin temaga üli rahule. Võtsime siis vastu otsuse, et proovime seda 30cm parkuuri ka. Appi, ta on nii suur ja armas mõmmik lihtsalt! Ta tegi oma tööd nii hästi ja oli nii tublisti käsitletav. Ta küll ei saanud aru, et miks väljakul mingid pukid on ja miks need pulgad ta jalgade ees on ja miks ta neist üle hüppama peab, aga ometi lasi ta end juhtida ja täitis kõik minu nõudmised. Poolel parkuuril väsis Matu aga ära ning ajas mõned latid alla, see peale loobusin, sest ta oli juba piisavalt tööd teinud ja näidanud välja oma head tahet.  Igatahes, (raskeveo)hobuse kohta, kes hüppas teist korda elus, hüppas ta ikka maru vingelt!

Ceilon oli ka super tubli. Vihma sadas nii hirmsalt ja ma ei saa Ceilonile krihve ka alla keerata, kuna eelmine sepp tegi talle mingi 12mm krihviaugud, andsis küll enda tehtud krihvid kaasa (terve suure karbi lausa), aga need ei mahu sisse. Igatahes, Ceilon uisutas nagu ma ei tea mis asi :D Aga suutis mõlemad parkuurid läbida nulliga ja mõlemas sõidus V koht :) Päästis mind juba ikka väga korralikult ja tegi isegi hüppe moodi asju seal :D Mexicanaga sama sõidu võitsin, see oli esimene kord edestada mul Janelyt Mexil (kes jäi muide teiseks :) ), niiet nüüdsest võin oma "hüppekarjääri" maha jälle panna selleks aastaks :D

Reedest pühapäevani viibisin Saaremaal, täna käisin jälle hobustega ratsutamas. Suht raske ikka koolisõidukatega jälle sõita, kui oled viimasel ajal hüpekatega sõitnud :D Panin mõlemal sadulal jaluseid lühemaks, kuid leidsin seal juures endale isegi mugavama istaku. Mul on põhiprobleemiks sääre ette liikumine (eriti kergendades) ja lühema jalusega seda eriti ei teki, vähemalt mitte nii palju. Mõlemad suksud oli täna sõites aga üllatavalt head. Ceilon oli üllatavalt rahulik ja lõdvestunud. Meil on plats jälle uues kohas ja nüüd peame Viktoria kahest koerast mööda minema, et platsile saada. Need aga igakord lõugavad nagu oleks viimne päev kätte jõudnud ja Ceilon kardab neid meeletult. Täna natuke kepsutas, aga oli siiski juhitav, niiet tubli (Y) Eelmine kolmapäev hüppas mitu korda püsti ja kukkus korra pe*seli suht süvagasse kraavi :D Läksin platsile ja Ceilon hakkas midagi kartma, hüppas jälle mitu korda püsti, jäi seisma ja edasi ajamise peale hakkas taandama. Taandas senikaua kuni kukkus kopli äärsesse kuivatuskraavi :D See oli aga mõnusalt täis sadanud, Ceilo ehmatas nii ära, sest ta kardab täiega kui ta saba märjaks saab :D Ka saba pestes hakkab peput väristama ja tõmbab end küüri. Igatahes hüppas ta seal kraavist välja, minul käisid jalad Ceilo selja peal klõpsti kokku ja maandusin Ceilo laudjale. Selle peale ehmatas Ceilo aga veel rohkem, lõi veel takka aga õnneks maandusin mina selle peale jälle sadulasse tagasi. Lõpp hea-kõik hea :D

Järgmine show on meil aga sellel laupäeval Kilgi Tallis. Sõidame mõlema suksuga A ja L skeemi. Peale seda, 1 august, on meil oma enda õue peal suur Raskeveohobuste Show! Kavatseme Matuga päris mitmest alast osa võtta. Tuleb pikk ja raske päev, aga ta on ju ometigi tööhobune ning selleks ju loodud :) Vaja sõita 1x ABC skeem, tünnisõit, agilityt teha ja vigursõit vankriga ka. Lahe saab igatahes olema. Hindama tuleb meid ka Mari-Tiina Jääskeläinen, vot see on ikka kõva sõna. Väike kartus tuleb kohe sisse, paneb rohkem pingutama :D Olen käinud korra Mari-Tiina kliinikus koos Orsella ja Ceiloniga aastaid tagasi, siis sõitis Ceiloniga veel tema enda praegune omanik. Õppisin seal palju juurde ja ta on ikka tõeliselt hea treener. Üritan ikka end ja hobust heast küljest näidata  :)

Aga mis siin siis ikka rohkem leierdada. Homme saavad poisid uued papud alla ning proovin uue platsi ka üles seada. Tahaks ennem võistlust ikka skeemi ka harjutada :)

Võistlustest ja eilsest Krista trennist.

Ennem võistlust võttis Ceilon end kokku ja oli isegi nauditav sõita. Matul hakkas jällegi galopp looma ja suutis end kohati jälle kanda ja kenasti joosta. Võistluspäeval olin positiivselt üllatunud kui Matu oli eest nii mõnus ja kerge sõita, hoidis end ise üleval.
A12 sõitis ta mega hästi. Me pole veel iialgi nii head sõitu teinud, ta oli tõeliselt lõdvestunud, ümar ja kandis end. Püsis aktiivsena ja vigu tema poolt ei tulnud. Mina unustasin vaid lõpu peatuse ära ning tegin selle X's, kuid tegelikult oli see G's. Eksisin kahe tähe vahega ning arvasin, et saan 2 viga kirja, kuid õnneks võeti vaid hindest punkt maha, üks kohtunik ei pannud tähelegi :D Kahju muidugi, et kohtunikud ei pidanud seda nii heaks sõiduks ja andsid vaid 64.4% :D Samas, kui olen tulnud võistlustelt tagasi 69.5% ja sooritanud väga ebatäpse ja inetu sõidu. aga noh, kõik päevad ei ole vennad. Tulemuseks tuli selles sõidus III koht.
L6 skeem oli tehniliselt üsna raske. Nii galopis kui traavis oli vaja näidata keskmiseid, kuid need ei ole üldse meie pärusmaa. Me kipume kiirustama ja nii see vudimine alguse saabki. Kuna mul oli kaks hobust sõita, siis läks Matu soojendus suhteliselt kiireks. Oleksin tahtnud pisut veel teha, kuid ei olnud enam aega ja pidin sõitma minema. Õnneks oli Krista koguaeg kõrval ja jagas õpetussõnu. Sõit kulges samuti ilma suuremate vigadeta, ta oli kenasti ümar, kandis end ja ei kiirustanudki eriti. Keskmised tuli kenasti tagasi ja läks edasi ka. Sääre eest astus hästi seekord mõlemale poole, said 7med 7.5d. Ei olnudki ühtegi paha asja Matu kohta öelda. Mu üllatus oli suur, kui Ceiloniga sooja tegin ja öeldi minu tulemuseks 64.4% ja I koht L skeemis! WOW! Ma olin nii happy, et käskisin Kristal endale midagi karmi öelda, et ma Ceiloni sõidule edasi keskenduksin. Kristal on muidugi sellisteks puhkudeks lauseid lausa varrukast võtta :D

Ceilonist ma pikalt rääkima ei hakka, aga ta oli mega tubli! Ta ei perutanud platsil kordagi, ei tõusnud küünlasse ega läinud pingesse tema kehvade närvide tõttu. Pingesse tõmbus vaid minu põntsumise ja ebastabiilse käe pärast. L skeemis tegin ise jälle vigu ja unustasin ette valmistada, aga oh well. Ceilon sai mõlemad skeemid üle 61%. L skeemis jäi vaid 0.6% II järgust puudu :D Esimeses skeemis oli 6 koht (esimene joone all) ja teises sõidus oli auhinnaline viies :)

Esmaspäeval hobused puhkasid ja teisipäeva hommikul oli meil jälle treening Kristaga. alustasime Kuldar Matuga. Krista õpetas mulle selgeks kuidas sõita 10m poolkaaresid korrektselt. Need on meil sellel reedel Säreveres L skeemis sees ning koefitsendiga 2. Niiet tähtis saada need head hinded, muidu tuleb üldtulemus ka kehv. Tähtis on, et ma koguaeg mõtleksin, mida ma hobuse seljas teen ning ei jääks mõnulema sinna selga. Et ei kaoks ära mu sõidetav rütm, et ei vajuks hobune õlast välja, et ühelepoole ei jookseks tagumik välja jne. Valmistaksin igaks pöördeks ette hobuse suunurga (ma kipun kohe robaki tirima ettevalmistamata hobust, loogiline et viskab siis vastu ratset). Aga üldkokkuvõtteks tulid päris head juba välja Matuga. Ceiloniga oli pisut raskem aga sellest hiljem. Sõitsime mõned keskmised ja olen unustanud jälle nurkadest välja sõitmised. Lasen õlaga välja joosta ja ei hoia teda välimise ratsmega sirgelt. Pean seda jälle hakkama meeles hoidma. Galopis on Matu hetkel sutsu raske, ta kipub kiirustama hakkama selle asemel, et end kanda. Pean tegema temaga palju üleminekuid ja harjutama sama rütmi sõitmist, et ta end veel rohkem kandma hakkaks. Pidin vahepeal ta täitsa seisma tõmbama ja taandama, siis hakkas lõpuks ootama ja viisakalt sõitma. Kontragalopid tagasipööretel tulevad täitsa okilt välja. Skeemis on selline värk, et kõigepealt paremast jalast tagasipöördel kontra, siis jalavahetus läbi traavi, sirgel keskmine galopp, üleminek töögalopile ja galopi diagonaal üle platsi kesktähte, edasi kontra. Mul jääb vahepeal puus seisma ja ei tõuka rütmi, siis Matu pakkus kohe seal traavi ja hakkas hullult puterdama. Lubasin selle vea 3 korda läbi ja neljas kord ta oligi kohe traavis :D Viiendal korral karjusin kõva häälega puuuuuuuuuus liikuma ja andsin sutsu säärepikendust (nuuti noh) ja tuli välja. 

Krt, see ratsutamine oleks nagu niiiii lihtne kui ma suudaks vaid kõik meeles hoida!

Ceilonile proovisime uut sadulat. Ta eelmine on mingine 16.5-17 tolli Barnsby. Tegu on tegelikult minu koolisõidusadulaga, mida kasutasin Orsellal ning müüsin selle Ceiloni omanikule aastaid tagasi. Aastatega on mu tagument aga suuremaks kasvanud (ealised iseärasused :D) või noh, tegelikult oli ta mulle juba 2011-2012a väike. Mu kann ei ole 16 tolli! Võistlustel sõitsin Matu sadulaga, kuid kui Ceilon ikka tõukama hakkab, siis keskmistel on ikka mega raske sees istuda ja viskab ikka sadula tahakaarele. "Uus" sadul on üks Prestige, mis sõites on nagu megaaaa! Ta on 18 tolli ja ma istuks nagu tugitoolis, nagu iminapaga tõmbab tagumendi kõige sügavamasse kohta sadulas, ka keskmiste ajal. Kurb on ainult see, et sadulat pole eriti ilusasti hoitud. See on mu nunnu sõbranna sadul ning ta müüb seda ning inimesed, kellele sadul pole sobinud ja selle postiga tagasi saatnud on on teinud ikka mega liiga sellele heale sadulale. Iluvigu esineb ja EELMINE omanik on sadulavöö tripid asendanud JALUSTERIHMADEGA. Kuidas ma tean? Üks tripp on kõvasti paksem ning seal peal on pikkus 155cm :D Lisaks sellele on needki tagurpidi sinna pandud, sile nahk peaks ikka väljapool ju olema.Oeh. Kurb. Kurb, kui inimesed ei oska kallite asjade eest hoolt kanda. Aga sadul on ise super. Ja sobib Ceilole ka. Võib-olla kui Ceilo Barnsby sobib mu sõbrantsile, siis teeme üks ühele vahetuse. Kahju on nats, sest see barnsby on mega korralik ja hästi hoitud, aga liiga väike mulle. Sõbrannale aga 18 tolli liiga suur, minule see paras. Eks näis. 

Enivei. Trenni sõitsin Prestigega. Hobune oli täiesti teine, traavis liikus poole paremini ja ei olnud eriti vastu kätt ka enam. Muidu ma põntsusin ja olin pinges seal seljas, loogiline, et hobune hakkab vastu, nüüd ikka poole parem. Keskmiste traavide ajal küsisin Kristalt, et kuule, kas ta tegi ka üldse midagi või, sest ma ei lennanud hetkekski sadulast välja. Koguaeg ootasin traavi sõites, et huvitav, millal ma nüüd põntsuma hakkan. Mega hästi tõmbas istaku ikka paika (Y) Aga eks Prestiged ongi vist sellised. Hollandis oli mul Landoletil Prestige Doge ja ka see oli fantast. Trennis harjutasime igatahes ette-alla sõites painutusi sisse ja välja. Alguses ta väga ei tahtnud, aga pean hakkama seda trennis harjutama, et saada ta kaelast elastsemaks. Hobune, kes on kaelast kange on ju tegelikult ka suust kange ja Ceiloniga meil see värk tegelikult ju ongi. Jääb mind tihtipeale vedama jne. Vahepeal andis mõnusalt järele ja oli väga hea. Ja painutusi pean õppima tegema 20m ringi peal, mitte 10m voldil :D Vahepeal tuli platsile ka meie talli kõige uusim elanik Rising Sun ning tema peale hakkas Ceilo ikka hüplema ja lendlema küll :D Õnneks kiirelt rahunes maha, Krista koguaeg rääkis mida sellistes olukordades teha jne. Ei tohi anda talle aega mõelda mingeid sigadusi välja, koguaeg toimetada ja küsida talt midagi. 10m poolvoldid tulid Matuga paremini, Ceiloga unustasin eriti rütmi sõita ja jäin tukkuma ning ei vaadanud, kuhu sõidan. Aga mul õnneks aega seda parandada veel mõned päevad.

Võistlused on laupäeval, algselt tahtsin sõita kahte skeemi järjest (a6 ja L36) aga ma ei suuda enam ühtegi skeemi vist pähe õppida, seega otsustasin 3 tundi varem üles tõusta ja sõita skeem number 1 ja number 3. Skeem nr 1 on A4 mida olen korduvalt varem sõitnud ning on mul peas. Siis peaksin vaid ühe skeemi õppima. Kirjutasin sekretärile, kuid pole veel vastust saanud. Loodan, et saan ikka :D Igatahes, praegu hakkan skeemi õppima ja õhtul jälle ilusate poiste juurde talli :)

Krista trenn 26.05

Esimesena panin valmis Matu. Alustasime traavis jälle sellega, et ta jookseks sirgelt ning ei vajuks kusagile poole ära. Sääre eest astumistel vasakule otseselt probleeme ei tekkinud, paremale oli alguses kehv kuid lõpuks tegi juba väga hästi. Alguses kadus rütm, vajus esiotsale, pärast kandis end ja läks mega mõnusa rütmi ja energiaga küljele. Keskmistel kippusin jälle teda lubama esiotsale ja kiirustama, kuid saime selgeks nurgast välja tulemise, ma lihtsalt ei tohi lubada tal esiotsale vajuda. Galopis ei tohi lasta kiirustama, pean õppima sõita rohkem ühte ja sama rütmi. kui liialt kiirendab ja poolpeatustele ei reageeri, siis tuleb teha peatus.Lisaks pean ma ise õppima teda "rullima", ma endiselt sellega kimpus. Unustan ära ja ei leia rütmi üles, kuidas teda üleval hoida. Galopis tegime kontrat, aga Matu astus galopis hoopis sääre eest ära :D Ei teadnud, et ta seda teha oskab, aga pärast oli tubli. Jalavahetused läbi sammu tulid ka enamvähem. Pean ette valmistama rohkem, nagu ikka. Peatusi ja keskliine sõitsime ka. Keskliinile sõidud tulid hästi välja, peatused not so much. Vanasti olid meie peatused väga head, kuid oleme need unarusse jätnud. Kui töötad raskemate asjade kallal, siis tihti unustan lihtsamaid asju treenida. Alguses vajus eiotsale, sest andsin ratsme järele. Siis tulin uuesti, hoidsin teda küll kõrgel ja up-hill, aga unustasin teda pisut suust peatusel alla mängida ning siis tuli üle ratsme. Läksin kolmandat korda ja hoidsin kõik meeles ja voilaa, kõik neli jalga kõrvuti, ei seisnud V's, super :)

Ceiloga oli täna jälle täitsa hea trenn. Ta küll karjus täna platsil mõned korrad, aga ei olnud allumatu ning püsti end ei ajanud. Ma olen teda hakanud pisut pelgama, ei julge trennis nii julgelt säärt kasutada või teinekord ratset võtta. Ka võistlustel kirjutasid kohtunikud, et rohkem kontakti ja stabiilsemalt. Sama on mulle Krista ka varasemalt öelnud ning täna ütles, et see on mul süvenenud. Ceilo ei teinud mitte kui midagi, aga ma edasi ka ei julgenud väga pushida :D Ja kui lõpuks julguse kokku võtsin, siis ta ei teinudki miskit. Hakkas hoopis aktiivsemalt tagant jooksma. Galopp on meil hetkel parem, kontrad tulid hästi ning jalavahetused läbi sammu tulid päris kenasti. Sain ise nipi selgeks kuidas temalt sammu küsida, ma pean lihtsalt puusa nö tagurpidi tööle panema, istun ta kinni noh :D Keskmistel samamoodi. Sääre eest astus ühtepidi kenasti, teistpidi ikka viskab kaela pauna sisse. Aga küll hakkab minema. Ega Tori võistlusteks nagunii veel ideaalsesse vormi ei saa ning vauhinda ma ei loodagi sealt saada. Eesmärgiks on skeem läbi sõita ilma pukitamisteta.

Nädalalõpul siis Toris näeme!

Trennid, võistlused

Meil on praegu iga nädal olnud Krista trennid. Mäletan eelmisest korrast vaid seda, et Matu vajus esiotsale palju ja pidin õppima teda "üles noppima", Ceilon oli aga mõtetega nii Kaimaris kinni, et taidles 20 minutit ennem kui korralikult sõitma sai hakata.

Võistlused olid laupäeval. Reedel pesin nende sabasid ketšupga ning tulemused on järgmised:

Ceilonit ma natuke sõitsin, Matu chillis niisama. Mõlemad mehepojad viisin peale pesu õue rohtu sööma <3

Võistluspäev algas tavapärasest hilisema ärkamisega, sain suisa kaheksani magada ja oleks veelgi kauem saanud, aga otsustasime seekord varem võistustele kohale jõuda, et hobuseks saaksid puhata. Matut väsitab transport ju meeletult. Tallis tegin neile patsid puhastasid ära ja sidusin sabad kinni. Peale laadides panime esimesena Matu. Matu jälle pullis ja ei tahtnud treilerisse minna. Ei kordedega ega niisama, ei piitsa ega präänikuga.Võtsin Krista nõuannet siis kuulda ja "karistasin" teda taandades selle eest mitu korda. Toimis küll, vähemalt hakkas liigutama end :D Lõpuks saime ta peale ja Ceilon jalutas tema juurde nagu vanamees, temal laadimisega probleeme ei ole. Tegelikult ei olnud eelmine aasta Matul ka, aga ta nüüd on hakanud punnima.

Matust ma eriti midagi ei mäletagi, tean vaid et unustasin skeemi jälle kuna jäin liiga mõnulema :D Tulemuseks tuli IV koht ja 66.x%, vaid kahe etapiga tulime üldkokkuvõttes suisa kolmandale kohale. Igatahes peatused olid jamad ja kiirustasin ka. 

Fun on see, et saan juba istaku eest 7.5 punkti! :) Vinx!

Matuga olin L skeemis ka esimene. Ta oli väga väsinud selleks ajaks, kuna skeemide vahel ei saanud puhata ja Matu on selline, kes vajab vähemalt tunnikest pausi. Ta ei ole ju soojavereline. Panin megalt pange paremale sääre eest astumisega, läksime traversis terve aeg :D Üritasin sirgeks lükata kohe alguses, aga siis ajasin ta üle ratsme ja juhe koos mul oligi :D Galopis väsis samuti väga ära ja ma ise ikka käkerdasin ka nagu tavaliselt. Tulemuseks aga IV koht ja 63.x protsenti oli vist. Üldarvestuses tulin samuti neljandaks. 

Ma panin just video youtubesse laadima, kuid see näitab, et jäänud on 113 minutit.. Hell no ma viitsin nii kaua oodata. Eks vaadake ise kasutaja bermufa alt kunagi. 

Matu sai peale võistlust mehetegusid ka jälle teha, me lubasime talle nii kui ta võistlustel mõne koha koju toob :D

Ceilon oli soojendusel hämmastavalt hea. Ta isegi tegi ette-alla :D Aaa sellega on muidugi pull lugu ka! ette-alla oli vaja teha 20m ring ratset pikaks andeks ning samal ajal samme venitades. Hurrraaay, ma avastasin selle "SAMME VENITADA" kui mõlemad kohtunikud kirjutasid hinnetelehel, et kumbki hobune ei venitanud :D Soojendus läbi ja tunne oli hea. Kuna olin enda soojenduse viimane, siis oli mul jupp aega õues aga oodata enda sõitu.. Lõpuks sain maneeži ning seal oli ta hämmastavalt rahulik. Karjus ainult mõned korras ja oli lihtsalt pinges ja viskas end vasturatset jne. Edasiminek (Y) Ega seal ilusast sõidust midagi rääkida ei saa, aga seekord venitas juba 60% täis :D

Pühapäeval poisid puhkasid, kuid mina mitte. Mina käisin Mexuga võstlemas takistussõitu. Ma olen ju nii pro, et ma trenni teha ei viitsi ja lähen alati otse võistlema :D Aga mis seal 90cm ikka vaja mõelda, hobune on nagunii Janely poolt pidevat treenitud :) Ma küll lendasin ja matsusin seal seljas ja pidin paar korda alla kukkuma, kuid lõpptulemuseks jäi 0kp ja IV koht ning sama ka üldarvestuses kahe etapiga :) 

Täna käisin trennis jälle enda hobustega. Ja tegelikult see tõttu ma tahtsingi täna blogida, et üks asi endal hingelt ära saada, kuid tundus imelik, et sellest blogin ja võistlustest mitte. Viimasel ajal kirjutavad mulle paljud, et miks ma sellise hulluga (Ceilo) sõidan, miks ma ei vali endale kedagi lihtsamat ja et ta jääbki sedasi hullu panema nagunii ning see ei lõpe iialgi ja üleüldse on täiesti mõttetu hobune. Oeh. Kui ma alustasin Kuldar Matuga, siis räägiti alguses ju sama juttu. Ei uskunud mitte keegi temasse ja laideti maha. Hetkel sama Ceiloniga. Aga ma tean, et temast tuleb hea hobune. See on lihtsalt üks tobe periood tal hetkel ning ma olen veendunud, et see möödub peagi. Kui see lollitamine läbi saab (NING SEE SAAB!), siis saab temast mega hea hobune. Mul on temasse usk ja ma tunnen sedasama fiilingut, mis tekib mul alati Matuga tegeledes. Ja ma ei tunne kõigi hobuste koht sedasi. Orsellaga, mu eelmine koolisõiduhobune, mul sellist tunnet ei olnud, kuigi oli ta ju vahetevahel päris hea. 

Matuga trenni ei läinud, tema paaritas täna ja sai lihtsalt puhkust. Ceiloniga läksin aga sõitma. Hobune oli mega mõnus, mega rahulik! Mitte ühtegi pukki, mitte ühtegi küünlassetõusu, super mõnus ja lihtne sõita. Sääre eest astumised kehvemale poole tegi isegi väga viisakalt. Üleüldse tundsin ma täna trennis, et Zeilo chillis koos minuga ja tundis sellest kõigest mõnu. Ja vot selliste momentide nimel ma temaga sõidangi! Sest need momendid on hindamatult head ning rahas seda osta ei saa. 

Ning täpselt nii ongi. Kõik ei peagi lihtne olema. Jah, hetkel on raske, aga see muutub. Ning ma ei anna alla. Temast saab fantastiline hobune ning mul on kahju, et paljud seda ei usu, kuid ma tean, et mina temas pettuma ei pea. 

Me paneme Zeiloga edasi, järgmine võistlus juba sellel nädalal Toris ning seal jube paremini!

Sõbrapoisid

Kuna eelneva veterinaariga Ceilo omanik lõpuks vist ikka kokkuleppele ei saanud, siis helistasin kolmapäeval Joosepile ning tema tuli juba paari tunni pärast meie hubasesse Nurmenuku talli ja tegi Ceilol hambad korda. Olukord oli päris kehva, hambad olid ikka üliteravad. Joosep tegi ühe poole ära ja siis lasi mul kastuda mõlemaid pooli. Alguses katsusin juba tehtud hambaid ja need olid niiiii siledad ja kenad :D ja siis katsusin tegemata poolt ja lõikasin endale sõrme sisse! Sellised haihambad, et jube. Õnneks oli Ceilo tubli ning lubas ilma narkoosita kõik ära teha. Aasta pärast arvas aga Joosep, et siis tuleks siiski narkoosi alla panna ja teha suus veel suurem töö ära. Ceilole ei meeldinud eriti kui ta esihambaid ja kihvasid üritati korda teha. Need õnneks ei olnud üldse hullud, kuid ilmselt aastakese pärast vajavad korralikumat lihvi. Joosep Ceilonit ei tundnud ning pakkus tema hammaste järgi talle 6 aastat, niiet tema päriselt kaheksa aastased hambad on muidu täitsa kenasti säilinud. 

Matul ei arvanud ma, et tema hammaste olukord oleks eriti kehv olnud. Ta on sõites hakanud mul küll rohkem vastu rastet minema üleminekutel, kuid arvasin, et asi on minu sõitmises. Joosep piilus aga Matu suhu ja lubas ka minul ja Viktorial (Matu omanikul) hambaid katsuda ja need olid samuti ikka päris teravad. Matul said samuti kikud ilma narkoosita tehtud. Joosep sai igatahes hea kõhutäie naera Matu teeth-gap'i peale, tal on ikka ulme hambavahe :D Umbes selline:

Matu oli muidugi nii mega solvunud hammaste tegemise peale, nii kahtlustavalt ja süüdistavate silmadega vaatas meid :D Söömisega ta õhtul enam hakkama igatahes ei saanud, peenikest porgandit lutsustas oma 10 minutit ja sülitas selle lõpuks välja. Ka heina ei saanud ta süüa. Jätsime ta rahunema ning otsustasime, et kui hommikuks sööma ei hakka, siis võtame ühendust Joosepi või veterinaariga. Õnneks hommikuks oli kõik laabunud ja Matu sõi isukalt :)

Järgmisel päeval sõitma minnes oli Matu ikka täiesti teine tera. Meil ei tulnud vist ühtegi üleminekut üle ratsme. Nii pehme, nii lihtne, näpu otsas sõita hobune! Mega mõnus oli lihtsalt. Ceilonile tahtsin teha topeltkordet. Pain asjad selga ja läksin platsile, kuid topelt kordet teha ei saanud- Ceilon on lihtsalt liiga pikk :D Korde jäi lühikeseks haha. Läksin tagasi ja panin libiseva külgratsmeteks. 

Reedel talli ei jõudnud, sest siis pidasin sünnipäeva. Laupäeval tahtsin peale Maribeli lõunaund ratsutama minna, kuid Maribel oli peale suurt sünnipäevapidu nii väsinud, et magas kaheteistkümnest kella viieni :D Kuna pidin kell 6 sõbranna sünnipäevale minna, siis jäi suksude juurde minemata. 

Täna, pühapäeval, läksime talli koos terve perega. Kuna üks Matule toodud märadest hakkas indlema, siis kutsusime Kadi talli proovisime mära paaritada. Ultraheli järgi pidi juba ammu indlema, kuid varasemalt proovides peksis Matukese läbi :( Täna oli aga ilmselgelt õige päev. Matu sai asjaga kohe hakkama ja mära seisis väga vaguralt. Ennem muidugi Matu esines ka veidike:

Peale seda panin Ceilo ja Matu valmis ning läksime maastikule sammu sõitma neljakesti- Mina ja Ceilo, Maario ja Matu (tiim MaMa). Poisid olid ülisõbralikud ja käitusid hästi. Talli juurest ära tulles Matu pidi peaaegu ära surema :D Nagu tavaliselt, ütleks ma. Ta lihtsalt voolab talli juures minema pool kilomeetrit tunnis. Nagu sa teda kannaga ei tagu jääb ta seisma :D Kui tallist eemale saab, siis õnneks saab ikka teise käigu sisse, kodu poole tahtis suisa traavida :D

Ja lõpuks sain mina ka veel konndega aurutada ja Maribel pallimeres lulli lüüa. Nurmenuku Puhkekeskus on lihtsat parim koht koos parimate inimestega <3

Trennidest

Võtan end siis lõpuks kokku ja hakkan uuesti blogi kirjutama. Üritan rääkida nii palju, kui meelde tuleb.

Pilt Matu arengust, piltide vahe poolteist aastat.

Esimene asi muidugi, mis meelde tuleb, ei ole seotud Matuga, sest Matu on olnud nii hea poiss! Pahad asjad on ikka rohkem meeles. Nimelt tegi Ceilon mulle pulli. Tahan minna temaga hüppama Tori võistlustele, kuid noh, ma suht ruttu viskasin selle mõtte ümberkaalutlemisele :D Ta läks mingi mega pööraseks hüppamise peale ning ma jäin ise ka teda suust nii palju hoidma peale hüpet, et ta tegi sedasi:

Et siis kena. Norm hobune. Aga tegelikult ratsastuses läheb päris kenasti. Tal on hambad küll endiselt tegemata ja Krista eile katsus tema hambaid ja lõikas endale nendega sõrme! Omanik ajab juba pikemat aega hambaarsti taga, aga jah. Ehk saab lähipäevil ikka tehtud, sest tahaks järgmine nädal juba võistlema minna. 

Matu.. Matu on olnud tubli. Mul hetkel asendusplatsil ei ole valgeid lippe maha pandud, sõidan ainult tähtede järgi. Kui muidu ajas ta kõik tähed oma tagumikuga ümber (tagumik jooksis nii välja koguaeg), siis thank you travers! Matu jookseb jälle sirgelt tänu traversile! WOHOO! Vasakut pidi oli vahepeal asi päris hull, ikka täiega painutas kuklast end välja. Õnneks ma tabasin asja ära, et asi polegi enam nii väga Matus, vaid ma ise tirisin teda suht paremale koguaeg. Paar nädalat tegin vaid selle kallal tööd, koguaeg painutasin sisse ja õppisin oma paremat kätt kontrollima ja ongi tulemus käes- hobune suudab sirgelt joosta küll :)

Matu on õppinud nii palju uusi asju. Ta oskab nüüd sammupiruetti (mitte ideaalselt), õlad sees ja traversit. Kui ma tunnen, et vahepeal on hobune viltu ja panen talle sääre vastu siis ta suudab mulle 3 sekundi jooksul pakkuda traversit, õlad sees, sääre eest ära ja sammupiruetti :D Koguaeg pakub igast värke :D Olen kahjuks lasknud Matul endale väheke pähe istuda, luban tal jälle üleminekutel ette vajuda ning annan ise käe järele, kuigi ei tohiks nendel hetkedel. Lõdvestan liiga harva ja kipun teda lubama üle ratsme. Ma eeldan, et need vead on tulnud sellest, et sõidan Ceiloga. Ceilo on nii pika ja rahuliku sammuga hobune, et Matu tundub mulle peale teda nagu väike õmblusmasin ja ma üritan igahinna eest tema sammu lühemaks saada, sest ta tundub nagu ta ainult kihutaks ringi :D Tegelikult on jumala ok ja ilus. Tal on lihtsalt lühem samm ja peabki kiiremini jalgu pisut liigutama. Nad on nii erinevad hobused ja ma pean õppima sõitma iga hobusega nii, nagu hobusele vaja on. Tunnetus on see, mis mul jääb tihti vajaka. Hea on vähemalt see, et olen õppinud enda tagumendiga tunnetama hobuse samme ja keha. Kui miski liigub viltu, siis nüüd saan sellest aru ja lükkan kohe tagasi õigeks. Kahjuks sõidan ikka hobusega ringi nii, et lihtsalt sõidan. Et ei mõtle see aeg eriti sõitmise peale, niisama lebotan ja naudin. Pean aga hakkama korralikult ise kõigepealt tööle seal seljas, siis hakkab hobune ka. Kipun unustama, et vaja rütmi sõita, aktiivselt jne. Koguaeg tahan Matut tagasi hoida :D

Eile käis Krista trennitamas meid. Ma pole paar nädalat kannustega sõitnud ning tahtsin Krista trenniks peale panna (ma ikka panen treeneri trenni ja võistlusteks kannused, toimib paremini ja ei ole ära harjunud kannuste nühkimisega, seega piisab ülivähesest ja kohe astuvad sinna kuhu vaja), kuid olin kannused koju unustanud. Ceilo on savi, tema sõidab lebolt ilma kannuseta, aga Matu.. see väike Matu :D No me pidime teda ikka nahutama natuke ennem kui saime ta tööle :D

Alustasime Ceiloniga ja vasakule poole astub sääre eest juba kenasti. Ta oli eelmine päev jälle mulle vastu hakanud trennis. Hambad teevad nii liiga, et kui vabast sammust ülemineku keskmisesse tegin, siis viskas hobune end jälle kohe püsti. Krista trenniks panin hästi paksu kolme osalise sprengeri suulise ja sellega oli märksa parem, ei rapsinud ja lubas end eest rohkem võtta. Sain Kristalt kiita, et olen hobusega head tööd ka teinud, et püsib paremini asendis :) Samuti on Ceilo juba pisut juurde võtnud, puusanukid pole enam nii väljas ja tagumik on ümaram. Ennem olevat olnud sama sirge nagu söögilaud :) Kael on tal vastikult tagurpidi (tal juba noorena oli selline põdrakaela moodi asi) ja pealt on kael jumala tühi. Et loodetavasti täituvad need kaelaaugukesed ruttu ja et kasvaks korralik kaelahari ka, nagu Matul :D Alguses Ceilon kartis piitsa täiega. Igakord kui ma teda sääre taha suskasin, siis viskas end nii krampi ja hakkas vastu, kartis nagu ma annaks talle peksa. Nüüd on ta harjunud, et väike piitsake sääre taha tähendab seda, et ta peab taguosa aktiveerima ja rohkem "kükaklil" jooksma hakkama. Up-hill noh. Kristaga proovisimegi teda kenasti taguotsal jooksma saada ja vahepeal tuli ikka hästi välja küll, läks eest nii kergeks, kandis end ise ja tagant muudkui tõukas. Ma kipun temaga ise selle vea tegema, et ma kipun puusaga liiga paigal püsima, samas, kui ma võiksin teda natuke tõugata muudkui edasi. Sellest tempo ei kiirene, aga see-eest püsib kena aktiivsus. Tegime tööd ka koondgalopi kallal, sest ma muidu ei suuda kontrat sõita. Vahepeal oli superlux, edaspidi üritan sama tunnet taga ajada. Vahepeal tahtis mind mööda platsi tassida, tõmbab korraks lõuad krampi ja teeb oma "Heil-Hitleri" jalaliigutust. Kui tee küsite, mis see on, siis ma seletada ei oska, te peate seda ise nägema :D Kui ta mind tassima jääb, siis ta galopist traavile/sammule viskab ühe oma esijala mega kõrgele, nagu teeks nazi-salute'i. Kui seda googeldate, siis saate aru :D Korra, kui üks bike mööda sõitis, siis oli tal hetkeks väike mõte jälle end püsti ajada, kuid andsin eest kohe ratsme järele ja säärega lükkasin edasi. Jäid pahandused tegemata. Tegelikult oli see üldse väga hea trenn, Ceilon oli väga rahulik ja ei hakanud sisuliselt üldse vastu ei mulle ega ka suulisele. Edaspidi, kuniks hambad tehtud, sõidan edasi kindlasti sama suulisega.

Matukas oli väike suslik alguses. Kuna kannuseid mul ei olnud, siis ta tahtis hirmsasti viilida :D Ja ma olen ise ka liiga leebeke temaga, vahest oleks vaja üks kõvem litter pepu pihta anda, et ta tööle hakkaks, aga no mu süda ei raatsi. Aga trennis sai mõned sirakad. Kui alguses ta voolas seal platsil ringi, siis peale väikest sirakat hakkas õige kiiresti sääre eest astuma, traversit tegema jne :D Laiskus-uss oli nagu pühitud ja tubli Matu oli hoobilt tagasi. Keskmised traavid olid meil seekord väga head, Krista ütles, et ta on üllatunud, et Matu sellised keskmised endast välja võlus. Tegelikult polnud jällegi asi nii väga Matus, tema oskab neid nagunii teha, mina lihtsalt ei oska näidata :D Ma kipun keskmiste ajal jälle käe ette andma, siis ta vajub esiotsale ja teeb oma keskmised kusagil seal kahe esijalavahel :D Seekord aga suutsin hoida käed paigal ja Matu eest kõrgena, jalad hakkasid kohe mõnusalt lendama :) Galopp tundus jälle nagu õmblusmasina otsas, aga tegelikult oli väga hea olnud. Krista ütles, et mida sa muretsed, kui midagi oleks halvasti siis ta kindlasti ei jätaks ütlemata. Tegime keskliinil traversit ja õlad sees, kenasti sai hakkama. Diagonaalidel sääre eest astus enam vähem, ma jällegi leian pidevalt nii palju vigu enda juures, aga sõites seda ju õpibki vist. Ühesõnaga ma kipun sääre eest astumisel liiga palju sõidusuunapainet võtma, kuigi peaks olema sirge. Lisaks on õlg liiga taga, pean õla ettepoole asetama rohkem. Tahan tagumik ees minna ja paine sõidusuunas. Nagu traversis küljendamine :D Galopist sammule jääb Matu enamvähem, oleme seda trennis harjutanud nüüd rohkem, Ceiloniga on teine teema. Ka Matuga saime Kristalt kiita, et enam kõiki tähti pikali ei sõitnud :)

Mõlema hobusega sain koduülessandeks harjutada üleminekuid. Eriti Matuga, et ma ei anna oma kätt talle järele peatuste ajal, et ta ei kukuks esiotsale. Ceiloniga sama ja harjutada lisaks koondgaloppi. Mis siis muud üle jääb, tulebki hakata trenni tegema!

Mul on see nädalavahetus sünnipäev, seega võib juhtuda, et jõuan talli pisut vähem. Lisaks veel kolime majja ning seal palju asju vaja ära teha ja kraamida. Kuid järgmisest nädalavahetusest läheb lahti korralik hooaeg- 4 nädalavahetust järjest võistlusi.
23.05- Audruranna Karikas Koolisõidus FINAAL (laupäeval lähen võib-olla hüppama ka, kuid kindel ei ole, samas kohas)
31.05- EHS Karikasari Koolisõidus I etapp (laupäeval lähen samasse kohta ka hüppama, kirja ma end panin, aga eks näis)
06.06 Järvamaa KHK Karikas (ja jälle sama joru, järgmine päev lähen võib-olla hüppama ka :D)
13-14.06 Baltic Dressage League, Riias. Sinna läheksime kohale juba reede lõunast.

Läheb päris tihedaks, aga edasi on võistlusi harvemini. Tegelikult poleks needki võistlused kõik järjest olnud, kuid algselt pidi EHS karikasarja I etapp toimuma 16-17 mai, aga kuna Uuemõisa samal ajal, siis otsustati liigutada seda. Aga hobused on mul vägevad ja küll nad jõuavad. Peaasi, et kodus üle ei treeniks :) 

Kaks pead on ikkagi kaks pead- mis sellest, et üks pea blond on! Ratsutamine on ju imelihtne!

..kui seal seljas väheke mõelda ka :) Uskumatu, kui lihtsalt asjad hakkavad välja tulema kui ma niisama ei logele seal seljas. Ja mul polnud õrna aimugi, et koolisõit nii palju vaimset mõtlemist ja kiiret reageerimist nõuab. Teadsin, et see on raskem ala kui takistussõit, kuid ma ei eeldanud, et see nii palju mõtlemist nõuab :D Ma arvasin, et saan hobuse korralikult jooksma ja piisab küll. Nüüdseks olen mõistnud, et selleks, et hobune hästi jooksma saada on vaja väge vähe. Ainult natuke mõtlemist ja muidugi head treenerit. Kui aga puudub mõtlemine, siis ei tule ka sellest "heast jooksust" midagi välja.

Nõnda siis täna tõdesin, et Matu on ikka mega vahva loomake. Ta kipub hetkel oma pead hoidma paremale viltu (sinna poole, kus tal pime silm on) ning teistpidi jookseb tagumik väljas ja kui tagumik väljas parasjagu ei ole, siis on õlg ikka väljas ja pea viltu :D Täna tegime siis korralikult tööd selle kallal, et hobune jookseks sirgeks. Oleme nüüd tutvust teinud õlg sees ja traversiga, seega kulges trenn mega lihtsalt. Alguses Matu punnis vastu ja peksis takka vahepeal, kuna ta ei saanud aru, et mismõttes ratsanik täna ei lubagi ligadi-logadi joosta?! Ühesõnaga õppisime nurki korralikumalt sõitma ilma, et hobune kusagile sisse/välja vajuks. Paremale sõites on tarvis Matuga minna kurvi (mõttes) traversina ja voilaa, hobune on sirge nagu mikuhiire pikk sõber! Ei mingit tagumiku välja vajumist. Vasakule sõites pean teda sisemisest suunurgast koguaeg paindesse küsima, kuna ta tahab hoida pead viltu pimedale poole ja ka niipidi viskab ta tagumikku välja, siis kohe küsin travers ja hobune on sirge.

Alustasime täna aga hoopis sellise huvitava asjaga nagu sammupiruett. Alguses sõitsime ruudu peal sammu nii, et kui igakord teda pöörama hakkasin, siis "tõstsin" hobuse teistpidi, mitte ei keeranud. Keerates ta läheb sujuvalt nagu sõidaks ümarate nurkadega ruutu. Täna üritasime siis nii, et ruudu nurgad jäävad ikka võimalikult lähedale 90 kraadile. Ehk siis kui oli vaja hobune ümber tõsta, siis ta tagajalgadega sammus enamvähem kohapeal. Võte oli jälle sama- hobune sirgeks, välimine ratse tugevalt vastu puusa, välimine säär pisut tahapoole ja raskus sisemisele jalale. Mega hea nipi andis Krista kuidas oma keha paika saada. Ma pidin justkui hobuse saba vaatama. Mul on nii raske mõelda, et tagumine jalg taha, sisemine õlg pisut sisse, raskus sisemisel jalal jne. Aga kui ma "vaatan hobuse saba", siis tekkis automaatselt õige istak. Nii jääb välimine küünarnukk vastu puusanukki, raskus läheb sisemisele jalusele ja saabki hobuse lihtsalt "ümber tõsta". Lahe! Hobune toimis ja tundus, nagu ta oleks selliseid harjutusi varemgi teinud! Sammuotsa piruettidega tegime ka siis algust. Võtsime esialgu rajast 3m aega tal end ümber asetada ning Matu sai asjaga hakkama küll. Täpselt sama värki tuli teha nagu ennem kirjutasin, aga nüüd mitte 90kraadi pööre vaid juba 180. Ja nüüd jääb minu tööks seda 3m pidevalt lühendada, kuni Matu sammub kohapeal oma tagajalgadega.

Aga jube hajevil oli poiss täna. Muudkui jõllas ringi ning kui stekiga õrnalt sääre taha andis, siis viskas takka üles :D Ja ikka mitu korda järjest kui teda selle eest veel karistada tahtsin. Lõpuks Matu sai ikka aru, et kaks pead on ikkagi kaks pead- mis sellest, et üks pea blond on! Krista mõtleb kahe eest :D Sääre eest astumised tegi hästi, kas keskmised olid juba päris head. Galopis tahtis mind täna mööda platsi vedada, oli selline laiali ja esialgu kange. Hiljem hakkas järele andma ja oli täitsa tip-top. Galoppi tegime kõvasti vähem kui traavi, aga see-eest kvaliteetselt. Galopi ringidel ei vajunud MAtu pepu enam sisse-ega välja, sest mina suutsin esimest korda elus juba ette mõelda ja kiirelt reageerida, kui midagi viltu läheb. Ei lasknud vigu enam lihtsalt läbi. Olen uhke ka enda üle, ma olen muidu ratsutades peast saepuru täis.

Teiseks hobuseks võtsime siis Ceiloni. Ceilon oli päris ärev alguses ja närviline, tippis kohapeal ja näris suulist. Tahtsime alustada sammus sääre eest astumistega ja õlad sees harjutamisega, kuid ta oli päris närvis ja väikese kannasuske peale viskas juba takka. Tegime esialgu siis hoopis traavi ning hakkasime siis uuesti sammu töötama. Saime sammus päris kenasti juba sääre eest ära mõlemale poole (parem on ta vasakule poole muidugi :D), õlad sees oli samuti ok. Ainuke asi, mis oli kehvasti, oli see, et ta hoidis täna hammastega tugevalt suulisest kinni, paljastas koguaeg igemeid ning üritas ühele poole painet viltu koguaeg hoida, samuti nagu olin käest kasvõi 1mg tugevam kui muidu, viskas kohe lõuad vastu. Tal on hambad olnud väga pikalt tegemata ning ilmselt on asi selle taga. Ka eelmistes trennides olen taolisi asju täheldanud ja Krista ütles juba siis, et tuleb hambad üle vaadata. Siis aga jooksis ta pika kaelaga seal all, kuid nüüd nõuame, et ta oleks kõrgel ja kannaks end. Sellega muutub ka suulise nurk pisut suus ning ilmselt käivad hambad talle kuidagi vastu põske vms. Ma veterinaar ei ole, aga arvan, et peale veti külastust on see probleem läinud.

Nii Matu, kui ka Ceilon, pakkusid täna koguaeg erinevaid harjutusi mulle :D Ceilon pakkus muudkui galoppi ja passaaži, Matu pakkus koguaeg traversit ja sääre eest ära :D Nii asjalikud ikka! Kui Ceilon sai lõpuks loa siis galoppi joosta küll tal oli siis tore. Tal on galopis tegelikult päris mõnus tasakaal ning ka minul on mega mugav seal istuda, niiet ju talle meeldib galopitada. Galopp oli juba enamvähem, ta hakkab tulema kõrgemaks ja end kandma. Ka Zeilo puhul rakendasin samu võtteid nagu Matuga. Ahjaa! Tegime ka esimesed sääre eest astumised traavis! Muidu ma ei saanud absull sellega hakkama, täna jubea tuli hindele 4.5 välja :D Meil kuu aega aega harjutada, siis esimene L skeem plaanis niiet küll hakkama saame. Ka Matu õppis alles ennem Kurtna võistlust 2 nädalat sääre eest astumist ning sai nende eest lõpuks 7med või 7.5 hindeks.

Korraks mõlkus peas mõte minna 1.mai Veskasse võistlema mõlemaga, kuid ma otsustasin nüüd kuu aega ikka korralikku trenni teha ja siis mai lõpus Toris alles võistelda. Peale Kurtnat ikka veel pisut piinlik ja ma otsustasin end nüüd kokku võtta ja vanale rasvale mitte liugu laskma jääma (vana rasva ma pean ka maha põletama endalt!) ning Toris siis head sõidud teha. Teate, see ratsutamine on nii lihtne, kui ma ise seal seljas asju ette mõtlen. Päriselt! Proovige ka :D

Sissekande lõpetuseks pean ma ütlema, et ma olen lihtsalt nii tänulik, et Krista mulle trenne andmas käib. Ma õpin iga trenniga miskit uut juurde ja ta oskab nii hästi seletada lihtsalt. Ning ta ei lase trennis vigu läbi minna. Nii kaua harjutad kuni välja tuleb, ennem ei lõpeta ära. Teinekord (kui ma ka ise trenne annan) on selline käega löömise tunne, et no ei tule ratsanikul välja. Siis ütled, et ah hea küll, no proovime mingit teist harjutust kui see välja ei tule :D Aga mitte Krista, tema pusib niikaua kuni sul tulevad asjad välja! Ei ole mingit loorberitel puhkamist. Ja tänased trennid olid mõlemad nii positiivsed, mõlemad hobused tegid mis vaja ning hallikesel tuleb ilmselt tulevikus M-skeeme sõitma hakata. Noh, mina pean sellele tasemele järele jõudma, hobune oskab ilmselgelt ise nagunii. Aga materjali on ja eks näis, mis eluke toob. Mul on nii toredad hobused! :)