..kui seal seljas väheke mõelda ka :) Uskumatu, kui lihtsalt asjad hakkavad välja tulema kui ma niisama ei logele seal seljas. Ja mul polnud õrna aimugi, et koolisõit nii palju vaimset mõtlemist ja kiiret reageerimist nõuab. Teadsin, et see on raskem ala kui takistussõit, kuid ma ei eeldanud, et see nii palju mõtlemist nõuab :D Ma arvasin, et saan hobuse korralikult jooksma ja piisab küll. Nüüdseks olen mõistnud, et selleks, et hobune hästi jooksma saada on vaja väge vähe. Ainult natuke mõtlemist ja muidugi head treenerit. Kui aga puudub mõtlemine, siis ei tule ka sellest "heast jooksust" midagi välja.
Nõnda siis täna tõdesin, et Matu on ikka mega vahva loomake. Ta kipub hetkel oma pead hoidma paremale viltu (sinna poole, kus tal pime silm on) ning teistpidi jookseb tagumik väljas ja kui tagumik väljas parasjagu ei ole, siis on õlg ikka väljas ja pea viltu :D Täna tegime siis korralikult tööd selle kallal, et hobune jookseks sirgeks. Oleme nüüd tutvust teinud õlg sees ja traversiga, seega kulges trenn mega lihtsalt. Alguses Matu punnis vastu ja peksis takka vahepeal, kuna ta ei saanud aru, et mismõttes ratsanik täna ei lubagi ligadi-logadi joosta?! Ühesõnaga õppisime nurki korralikumalt sõitma ilma, et hobune kusagile sisse/välja vajuks. Paremale sõites on tarvis Matuga minna kurvi (mõttes) traversina ja voilaa, hobune on sirge nagu mikuhiire pikk sõber! Ei mingit tagumiku välja vajumist. Vasakule sõites pean teda sisemisest suunurgast koguaeg paindesse küsima, kuna ta tahab hoida pead viltu pimedale poole ja ka niipidi viskab ta tagumikku välja, siis kohe küsin travers ja hobune on sirge.
Alustasime täna aga hoopis sellise huvitava asjaga nagu sammupiruett. Alguses sõitsime ruudu peal sammu nii, et kui igakord teda pöörama hakkasin, siis "tõstsin" hobuse teistpidi, mitte ei keeranud. Keerates ta läheb sujuvalt nagu sõidaks ümarate nurkadega ruutu. Täna üritasime siis nii, et ruudu nurgad jäävad ikka võimalikult lähedale 90 kraadile. Ehk siis kui oli vaja hobune ümber tõsta, siis ta tagajalgadega sammus enamvähem kohapeal. Võte oli jälle sama- hobune sirgeks, välimine ratse tugevalt vastu puusa, välimine säär pisut tahapoole ja raskus sisemisele jalale. Mega hea nipi andis Krista kuidas oma keha paika saada. Ma pidin justkui hobuse saba vaatama. Mul on nii raske mõelda, et tagumine jalg taha, sisemine õlg pisut sisse, raskus sisemisel jalal jne. Aga kui ma "vaatan hobuse saba", siis tekkis automaatselt õige istak. Nii jääb välimine küünarnukk vastu puusanukki, raskus läheb sisemisele jalusele ja saabki hobuse lihtsalt "ümber tõsta". Lahe! Hobune toimis ja tundus, nagu ta oleks selliseid harjutusi varemgi teinud! Sammuotsa piruettidega tegime ka siis algust. Võtsime esialgu rajast 3m aega tal end ümber asetada ning Matu sai asjaga hakkama küll. Täpselt sama värki tuli teha nagu ennem kirjutasin, aga nüüd mitte 90kraadi pööre vaid juba 180. Ja nüüd jääb minu tööks seda 3m pidevalt lühendada, kuni Matu sammub kohapeal oma tagajalgadega.
Aga jube hajevil oli poiss täna. Muudkui jõllas ringi ning kui stekiga õrnalt sääre taha andis, siis viskas takka üles :D Ja ikka mitu korda järjest kui teda selle eest veel karistada tahtsin. Lõpuks Matu sai ikka aru, et kaks pead on ikkagi kaks pead- mis sellest, et üks pea blond on! Krista mõtleb kahe eest :D Sääre eest astumised tegi hästi, kas keskmised olid juba päris head. Galopis tahtis mind täna mööda platsi vedada, oli selline laiali ja esialgu kange. Hiljem hakkas järele andma ja oli täitsa tip-top. Galoppi tegime kõvasti vähem kui traavi, aga see-eest kvaliteetselt. Galopi ringidel ei vajunud MAtu pepu enam sisse-ega välja, sest mina suutsin esimest korda elus juba ette mõelda ja kiirelt reageerida, kui midagi viltu läheb. Ei lasknud vigu enam lihtsalt läbi. Olen uhke ka enda üle, ma olen muidu ratsutades peast saepuru täis.
Teiseks hobuseks võtsime siis Ceiloni. Ceilon oli päris ärev alguses ja närviline, tippis kohapeal ja näris suulist. Tahtsime alustada sammus sääre eest astumistega ja õlad sees harjutamisega, kuid ta oli päris närvis ja väikese kannasuske peale viskas juba takka. Tegime esialgu siis hoopis traavi ning hakkasime siis uuesti sammu töötama. Saime sammus päris kenasti juba sääre eest ära mõlemale poole (parem on ta vasakule poole muidugi :D), õlad sees oli samuti ok. Ainuke asi, mis oli kehvasti, oli see, et ta hoidis täna hammastega tugevalt suulisest kinni, paljastas koguaeg igemeid ning üritas ühele poole painet viltu koguaeg hoida, samuti nagu olin käest kasvõi 1mg tugevam kui muidu, viskas kohe lõuad vastu. Tal on hambad olnud väga pikalt tegemata ning ilmselt on asi selle taga. Ka eelmistes trennides olen taolisi asju täheldanud ja Krista ütles juba siis, et tuleb hambad üle vaadata. Siis aga jooksis ta pika kaelaga seal all, kuid nüüd nõuame, et ta oleks kõrgel ja kannaks end. Sellega muutub ka suulise nurk pisut suus ning ilmselt käivad hambad talle kuidagi vastu põske vms. Ma veterinaar ei ole, aga arvan, et peale veti külastust on see probleem läinud.
Nii Matu, kui ka Ceilon, pakkusid täna koguaeg erinevaid harjutusi mulle :D Ceilon pakkus muudkui galoppi ja passaaži, Matu pakkus koguaeg traversit ja sääre eest ära :D Nii asjalikud ikka! Kui Ceilon sai lõpuks loa siis galoppi joosta küll tal oli siis tore. Tal on galopis tegelikult päris mõnus tasakaal ning ka minul on mega mugav seal istuda, niiet ju talle meeldib galopitada. Galopp oli juba enamvähem, ta hakkab tulema kõrgemaks ja end kandma. Ka Zeilo puhul rakendasin samu võtteid nagu Matuga. Ahjaa! Tegime ka esimesed sääre eest astumised traavis! Muidu ma ei saanud absull sellega hakkama, täna jubea tuli hindele 4.5 välja :D Meil kuu aega aega harjutada, siis esimene L skeem plaanis niiet küll hakkama saame. Ka Matu õppis alles ennem Kurtna võistlust 2 nädalat sääre eest astumist ning sai nende eest lõpuks 7med või 7.5 hindeks.
Korraks mõlkus peas mõte minna 1.mai Veskasse võistlema mõlemaga, kuid ma otsustasin nüüd kuu aega ikka korralikku trenni teha ja siis mai lõpus Toris alles võistelda. Peale Kurtnat ikka veel pisut piinlik ja ma otsustasin end nüüd kokku võtta ja vanale rasvale mitte liugu laskma jääma (vana rasva ma pean ka maha põletama endalt!) ning Toris siis head sõidud teha. Teate, see ratsutamine on nii lihtne, kui ma ise seal seljas asju ette mõtlen. Päriselt! Proovige ka :D
Sissekande lõpetuseks pean ma ütlema, et ma olen lihtsalt nii tänulik, et Krista mulle trenne andmas käib. Ma õpin iga trenniga miskit uut juurde ja ta oskab nii hästi seletada lihtsalt. Ning ta ei lase trennis vigu läbi minna. Nii kaua harjutad kuni välja tuleb, ennem ei lõpeta ära. Teinekord (kui ma ka ise trenne annan) on selline käega löömise tunne, et no ei tule ratsanikul välja. Siis ütled, et ah hea küll, no proovime mingit teist harjutust kui see välja ei tule :D Aga mitte Krista, tema pusib niikaua kuni sul tulevad asjad välja! Ei ole mingit loorberitel puhkamist. Ja tänased trennid olid mõlemad nii positiivsed, mõlemad hobused tegid mis vaja ning hallikesel tuleb ilmselt tulevikus M-skeeme sõitma hakata. Noh, mina pean sellele tasemele järele jõudma, hobune oskab ilmselgelt ise nagunii. Aga materjali on ja eks näis, mis eluke toob. Mul on nii toredad hobused! :)
Nõnda siis täna tõdesin, et Matu on ikka mega vahva loomake. Ta kipub hetkel oma pead hoidma paremale viltu (sinna poole, kus tal pime silm on) ning teistpidi jookseb tagumik väljas ja kui tagumik väljas parasjagu ei ole, siis on õlg ikka väljas ja pea viltu :D Täna tegime siis korralikult tööd selle kallal, et hobune jookseks sirgeks. Oleme nüüd tutvust teinud õlg sees ja traversiga, seega kulges trenn mega lihtsalt. Alguses Matu punnis vastu ja peksis takka vahepeal, kuna ta ei saanud aru, et mismõttes ratsanik täna ei lubagi ligadi-logadi joosta?! Ühesõnaga õppisime nurki korralikumalt sõitma ilma, et hobune kusagile sisse/välja vajuks. Paremale sõites on tarvis Matuga minna kurvi (mõttes) traversina ja voilaa, hobune on sirge nagu mikuhiire pikk sõber! Ei mingit tagumiku välja vajumist. Vasakule sõites pean teda sisemisest suunurgast koguaeg paindesse küsima, kuna ta tahab hoida pead viltu pimedale poole ja ka niipidi viskab ta tagumikku välja, siis kohe küsin travers ja hobune on sirge.
Alustasime täna aga hoopis sellise huvitava asjaga nagu sammupiruett. Alguses sõitsime ruudu peal sammu nii, et kui igakord teda pöörama hakkasin, siis "tõstsin" hobuse teistpidi, mitte ei keeranud. Keerates ta läheb sujuvalt nagu sõidaks ümarate nurkadega ruutu. Täna üritasime siis nii, et ruudu nurgad jäävad ikka võimalikult lähedale 90 kraadile. Ehk siis kui oli vaja hobune ümber tõsta, siis ta tagajalgadega sammus enamvähem kohapeal. Võte oli jälle sama- hobune sirgeks, välimine ratse tugevalt vastu puusa, välimine säär pisut tahapoole ja raskus sisemisele jalale. Mega hea nipi andis Krista kuidas oma keha paika saada. Ma pidin justkui hobuse saba vaatama. Mul on nii raske mõelda, et tagumine jalg taha, sisemine õlg pisut sisse, raskus sisemisel jalal jne. Aga kui ma "vaatan hobuse saba", siis tekkis automaatselt õige istak. Nii jääb välimine küünarnukk vastu puusanukki, raskus läheb sisemisele jalusele ja saabki hobuse lihtsalt "ümber tõsta". Lahe! Hobune toimis ja tundus, nagu ta oleks selliseid harjutusi varemgi teinud! Sammuotsa piruettidega tegime ka siis algust. Võtsime esialgu rajast 3m aega tal end ümber asetada ning Matu sai asjaga hakkama küll. Täpselt sama värki tuli teha nagu ennem kirjutasin, aga nüüd mitte 90kraadi pööre vaid juba 180. Ja nüüd jääb minu tööks seda 3m pidevalt lühendada, kuni Matu sammub kohapeal oma tagajalgadega.
Aga jube hajevil oli poiss täna. Muudkui jõllas ringi ning kui stekiga õrnalt sääre taha andis, siis viskas takka üles :D Ja ikka mitu korda järjest kui teda selle eest veel karistada tahtsin. Lõpuks Matu sai ikka aru, et kaks pead on ikkagi kaks pead- mis sellest, et üks pea blond on! Krista mõtleb kahe eest :D Sääre eest astumised tegi hästi, kas keskmised olid juba päris head. Galopis tahtis mind täna mööda platsi vedada, oli selline laiali ja esialgu kange. Hiljem hakkas järele andma ja oli täitsa tip-top. Galoppi tegime kõvasti vähem kui traavi, aga see-eest kvaliteetselt. Galopi ringidel ei vajunud MAtu pepu enam sisse-ega välja, sest mina suutsin esimest korda elus juba ette mõelda ja kiirelt reageerida, kui midagi viltu läheb. Ei lasknud vigu enam lihtsalt läbi. Olen uhke ka enda üle, ma olen muidu ratsutades peast saepuru täis.
Teiseks hobuseks võtsime siis Ceiloni. Ceilon oli päris ärev alguses ja närviline, tippis kohapeal ja näris suulist. Tahtsime alustada sammus sääre eest astumistega ja õlad sees harjutamisega, kuid ta oli päris närvis ja väikese kannasuske peale viskas juba takka. Tegime esialgu siis hoopis traavi ning hakkasime siis uuesti sammu töötama. Saime sammus päris kenasti juba sääre eest ära mõlemale poole (parem on ta vasakule poole muidugi :D), õlad sees oli samuti ok. Ainuke asi, mis oli kehvasti, oli see, et ta hoidis täna hammastega tugevalt suulisest kinni, paljastas koguaeg igemeid ning üritas ühele poole painet viltu koguaeg hoida, samuti nagu olin käest kasvõi 1mg tugevam kui muidu, viskas kohe lõuad vastu. Tal on hambad olnud väga pikalt tegemata ning ilmselt on asi selle taga. Ka eelmistes trennides olen taolisi asju täheldanud ja Krista ütles juba siis, et tuleb hambad üle vaadata. Siis aga jooksis ta pika kaelaga seal all, kuid nüüd nõuame, et ta oleks kõrgel ja kannaks end. Sellega muutub ka suulise nurk pisut suus ning ilmselt käivad hambad talle kuidagi vastu põske vms. Ma veterinaar ei ole, aga arvan, et peale veti külastust on see probleem läinud.
Nii Matu, kui ka Ceilon, pakkusid täna koguaeg erinevaid harjutusi mulle :D Ceilon pakkus muudkui galoppi ja passaaži, Matu pakkus koguaeg traversit ja sääre eest ära :D Nii asjalikud ikka! Kui Ceilon sai lõpuks loa siis galoppi joosta küll tal oli siis tore. Tal on galopis tegelikult päris mõnus tasakaal ning ka minul on mega mugav seal istuda, niiet ju talle meeldib galopitada. Galopp oli juba enamvähem, ta hakkab tulema kõrgemaks ja end kandma. Ka Zeilo puhul rakendasin samu võtteid nagu Matuga. Ahjaa! Tegime ka esimesed sääre eest astumised traavis! Muidu ma ei saanud absull sellega hakkama, täna jubea tuli hindele 4.5 välja :D Meil kuu aega aega harjutada, siis esimene L skeem plaanis niiet küll hakkama saame. Ka Matu õppis alles ennem Kurtna võistlust 2 nädalat sääre eest astumist ning sai nende eest lõpuks 7med või 7.5 hindeks.
Korraks mõlkus peas mõte minna 1.mai Veskasse võistlema mõlemaga, kuid ma otsustasin nüüd kuu aega ikka korralikku trenni teha ja siis mai lõpus Toris alles võistelda. Peale Kurtnat ikka veel pisut piinlik ja ma otsustasin end nüüd kokku võtta ja vanale rasvale mitte liugu laskma jääma (vana rasva ma pean ka maha põletama endalt!) ning Toris siis head sõidud teha. Teate, see ratsutamine on nii lihtne, kui ma ise seal seljas asju ette mõtlen. Päriselt! Proovige ka :D
Sissekande lõpetuseks pean ma ütlema, et ma olen lihtsalt nii tänulik, et Krista mulle trenne andmas käib. Ma õpin iga trenniga miskit uut juurde ja ta oskab nii hästi seletada lihtsalt. Ning ta ei lase trennis vigu läbi minna. Nii kaua harjutad kuni välja tuleb, ennem ei lõpeta ära. Teinekord (kui ma ka ise trenne annan) on selline käega löömise tunne, et no ei tule ratsanikul välja. Siis ütled, et ah hea küll, no proovime mingit teist harjutust kui see välja ei tule :D Aga mitte Krista, tema pusib niikaua kuni sul tulevad asjad välja! Ei ole mingit loorberitel puhkamist. Ja tänased trennid olid mõlemad nii positiivsed, mõlemad hobused tegid mis vaja ning hallikesel tuleb ilmselt tulevikus M-skeeme sõitma hakata. Noh, mina pean sellele tasemele järele jõudma, hobune oskab ilmselgelt ise nagunii. Aga materjali on ja eks näis, mis eluke toob. Mul on nii toredad hobused! :)
No comments:
Post a Comment