Mul on tegelikult ammu juba arvuti olnud, aga no ei ole viitsinud kirjutada. Üheks põhjuseks on muidugi see suur feilimine Kurtna võistlustel. Kuna ma olen hästi võistlushimuline ja tahaks koguaeg jube hästi esineda, siis oli ikka korralik laks vastu vahtimist. Paljud võib-olla ei arvaks, et ma sedasorti perfektsionist olen, kuna tulen peale luhta läinud skeemi ikka naerusuil koolisõiduaiast välja. aga ei- ma tõmbasin samal ööl 20 minutit patja nutta. Jõle nirune tunne oli.
Võib-olla oli asi selles, et ärkasin öösel kell 3 juba üles, et võistlustele sõita. Võib-olla on asi selles, et ma pean hetkel ühtesid kesknärvisüsteemi mõjutavaid ravimeid võtma ja olen nende tõttu pisut hajameelne. Võib-olla ma ei peaks nii palju vabandusi otsima ja õppima hoopis korralikult sõitma. Võib-olla ma ei peaks iga ebaõnnestumist nii südamesse võtma, aga no ei. Ma ei suuda. Ma olen iseloomult esineja, mulle meeldib olla lavadel, esineda, olla tähelepanu keskmes. See tõttu ma ju tegelikult blogingi, ega ma seda enda jaoks ju kirjuta. Ja kui tuleb ette ikka korralik feilimine, siis on ikka nirune tunne küll.
Samal ööl käisid peast läbi (jälle :D) ratsutamisest loobumise mõtted. Milleks, kui ma ei oska? Tavaliselt Matu puhkab peale võistlust nädala. Selle aja jooksul ma tavaliselt analüüsin sõitu ja mõtlen tulevikust, kuid seekord ma otsustasin mitte analüüsida ja mõelda midagi. Andsin Matule ühe päeva puhkuseks ja siis läksin jälle trennitama. Meil on vaja ju sõitma õppida, mis puhkus! Ain't nobody got time for that!
Võib-olla oli asi selles, et ärkasin öösel kell 3 juba üles, et võistlustele sõita. Võib-olla on asi selles, et ma pean hetkel ühtesid kesknärvisüsteemi mõjutavaid ravimeid võtma ja olen nende tõttu pisut hajameelne. Võib-olla ma ei peaks nii palju vabandusi otsima ja õppima hoopis korralikult sõitma. Võib-olla ma ei peaks iga ebaõnnestumist nii südamesse võtma, aga no ei. Ma ei suuda. Ma olen iseloomult esineja, mulle meeldib olla lavadel, esineda, olla tähelepanu keskmes. See tõttu ma ju tegelikult blogingi, ega ma seda enda jaoks ju kirjuta. Ja kui tuleb ette ikka korralik feilimine, siis on ikka nirune tunne küll.
Samal ööl käisid peast läbi (jälle :D) ratsutamisest loobumise mõtted. Milleks, kui ma ei oska? Tavaliselt Matu puhkab peale võistlust nädala. Selle aja jooksul ma tavaliselt analüüsin sõitu ja mõtlen tulevikust, kuid seekord ma otsustasin mitte analüüsida ja mõelda midagi. Andsin Matule ühe päeva puhkuseks ja siis läksin jälle trennitama. Meil on vaja ju sõitma õppida, mis puhkus! Ain't nobody got time for that!
Lisaks sellele võtsin uue hobuse sõita. Saage tuttavaks- Ceilon.
Tööd on palju, aga materjali on. Lisaks saavad nad toredasti Matukesega koos ringi hängida treikus.
Ega ma rohkem millesti väga ei oskagi kirjutada vist. Trennis on hakanud paremini minema Matuga, ta ei vaju enam õlast nii palju välja ja galopile tõsted tulevad juba õigest jalast välja. Ah, panen siis juba võistlusvideod ka siia. Skeemis A21 unustasin skeemi 3 korda ära, kirja sain õnneks vaid ühe vea. Diagonaalile sõites mõtlesin, et mul pole halli aimugi kuhu minna, aga kui valesti sõidan, siis nad lasevad kella, peatavad mind ja ütlevad ette :D Ka L skeemis unustasin paar korda raja, sõitsin diagonaalile kuid tegelikult selles skeemis polnud ühtegi galopi diagonaali. Great (pöial püsti emoticon)
A21
L4
No comments:
Post a Comment